neljapäev, 20. juuni 2024

AAS-KUREREHA

 Aas-kurereha (Geranium pratense) oma juunikuises lihtsas kauniduses.





Fotod juuni 2020







kolmapäev, 19. juuni 2024

PUTUKAD ÜHELT JALUTUSKÄIGULT

 Üks jalutuskäik ja selle jalutuskäigu ajal pildile püütud putukad.

Ennelõunane aeg ja neid, keda kohtasin on üllatavalt vähe.



Tõsi, neid väikseid siniseid liblikaid lendles rohkem, kui see pildile jäänud isend.


Fotod 18.06.2024 poole tunni jooksul jäädvustatud.








teisipäev, 18. juuni 2024

TAAGEPERA JAANI KIRIK

 Taagepera Jaani kirik asub Ala külas, Tõrva vallas, Valgamaal. Kirik ehitati 1674.aastal.

Puust pühakoja asemele lasi Otto von Stackelberg ehitada kivist kabeli – praeguse Taagepera Jaani kiriku, mida mõnikord ka Ala kirikuks nimetatakse tema asukoha järgi.

Kirikus on alles kell, mis valati 1593. aastal Tallinnas Hindrik Hartmanni valukojas. Vana kell on pragunenud ja seda säilitatakse mahavõetuna. Meie külastus Taagepera kirikusse toimus uue kella sisseõnnistamisele eelnenud päeval.

Barokne alatarisein kirikus pärineb tõenäoliselt Rootsi ajast ehk Taagepera praeguse kiriku ehitamise ajast. Altarimaali ostis 19.sajandi keskpaiku kohaliku mõisa uus omanik Bernhard von Stryk. Kirik sai samal ajal ka lühtrid von Stryki poolt soetatuna.


Kirikus asub 1863.aasta juuli kuust viie registriga oreli, mille ehitas Tartu meister Ernst Kessler ja oreli ehitamise kulud kandis von Stryk. Vana oreli ostis ära kohalik talumees Lupe Ott ehk Ott Kokamägi, kes mängis orelit nii kodus kui ka jumalateenistuste ajal uuel orelil Taagepera kirikus.


Ala surnuaed Taagepere kiriku kõrval rajati tõenäoliselt 1773.aastal. Surnuaia lõunapoolses osas asub Mats Erdelli kabel. Sõnni talu omanik ja esimene eesti soost mõisnik Mats Erdell rentis 1830. aastal Helme kihelkonna Patküla mõisa ja variisiku von Stryki abiga sai endale ka Roobe mõisa pandipidaja õigused. Hiljem ostis Matsi poeg Hans Erdell Roobe mõisa päriseks ja sai sel moel esimeseks eesti soost rüütlimõisa omanikuks.


1990. aastal taasavati kiriku kõrval Vabasussõja ausammas. 1934. aastal püstitatud mälestusmärk lõhuti 1940. aastal. Taastatud sammas on üldvaates sarnane esialgsega.

Fotod 08.06.2024


Kasutatud materjal:






teisipäev, 4. juuni 2024

TÄNANE PILDIRETK

 Ma olen tihti niimoodi välja kõndima läinud, et tuleb tahtmine ja lähen… Vaatan palju termomeeter väljas kraade näitab, süvenen oma riietusse, et ei oleks külm – kui soe on, siis saab alati riideid vähemaks võtta. Täidan oma veepudeli kaasavõtmiseks, telefon, fotokas ja lähen… Tihti olen mingi otsuse teinud kuhu suunduda. Mu lähikonnas on 5 teed, mida mööda ma omi retkesid teen – variatsioonidega mööda metsateid või suisa läbi metsa…

Täna toimisin samal moel – otsus, asjad kaasa ja minek. Esimese saja meetri peal kaldusin vaistlikult plaanitust veidi kõrvale… Peibutajaks oli vana mõisapark, mis värskelt niidetud. Rästad tundsid end mõnusalt vanade puude all, aga pildile ma neid hästi ei saanud… Tiigid kutsusid mind, lootsin pardipoegi või sõtkapoegi näha… Nägin vana isaparti, keda minu lähedal viibimine veidi häiris.


Iidsete pargipuude tüvedel toimiv elu – püüd seda jäädvustada. 


Pargist välja ja plaanitud teele…

Neli päeva tagasi meid räsinud raheraju, mis kukutas taevast alla paari sentimeetriseid jäätükke, jättis loodusesse siiani nähtavad haavad… Esimesena hakkavad silma õietud sirelipõõsad. Mitte ühtegi värvilaiku… 


Kolme suure sirelipõõsa juures siiski näen värvi. Liigun sinna poole ja näen ka õisikutel elu… Keegi põrnikas toimetab omi tegemisi.


Pildistan, pildistan, pildistan… Ja tunnen rõõmu, et vaist mu siia saatis seda fotoreportaaži põrnikaga tegema… Sundisin end edasi minema…

Milline õhk! Soe ja aroomide küllane… Kõik, mis vähegi õitseb saadab mulle nautimiseks omi lõhnu… Ja mina naudin – täie rinnaga…

Järgmine õitseja ja järgmised õite nautijad… On tuuline ja põõsa oksad liiguvad… No mitte nii kohutava amplituudi ja kiirusega, et pildistada ei saaks…


Ja veel üks õite nautija oma värvikuses…


Veenan end koju tagasi minema, et fotodega mitte liiale minna. Mul on mitme postituse jagu pilte olemas.

Peatun mitmetel hetkedel, et täie rinnaga tänutundes hingata… Ma armastan loodut ja olen selle keskel õnnelik.

Siis on veel kase juures vaja peatus teha ja uurida tema tüvel toimuvat… 


Seda kõike võibki pildistama jääda… Teadlikult sipelgaid otsida ja avastada nende salajane käigurada kase pragulisel koorel.


Kirjutan seda kõike teadmata veel, kas mul tänastest piltidest ükski on avaldamis kõlbulik. Pildistamisest saadud rõõm on küll arvestatav ja energiat tõstvalt toimiv.

MAIKUU ÕIED

 Armastan kevadet, mai kuud ja iga päev uusi ning kauneid puhkenud õisi. Õhk on paks erinevatest aroomidest ja lindude laulust... Kevad on kaunis.