TÄNANE PILDIRETK

 Ma olen tihti niimoodi välja kõndima läinud, et tuleb tahtmine ja lähen… Vaatan palju termomeeter väljas kraade näitab, süvenen oma riietusse, et ei oleks külm – kui soe on, siis saab alati riideid vähemaks võtta. Täidan oma veepudeli kaasavõtmiseks, telefon, fotokas ja lähen… Tihti olen mingi otsuse teinud kuhu suunduda. Mu lähikonnas on 5 teed, mida mööda ma omi retkesid teen – variatsioonidega mööda metsateid või suisa läbi metsa…

Täna toimisin samal moel – otsus, asjad kaasa ja minek. Esimese saja meetri peal kaldusin vaistlikult plaanitust veidi kõrvale… Peibutajaks oli vana mõisapark, mis värskelt niidetud. Rästad tundsid end mõnusalt vanade puude all, aga pildile ma neid hästi ei saanud… Tiigid kutsusid mind, lootsin pardipoegi või sõtkapoegi näha… Nägin vana isaparti, keda minu lähedal viibimine veidi häiris.

Iidsete pargipuude tüvedel toimiv elu – püüd seda jäädvustada. 

Pargist välja ja plaanitud teele…

Neli päeva tagasi meid räsinud raheraju, mis kukutas taevast alla paari sentimeetriseid jäätükke, jättis loodusesse siiani nähtavad haavad… Esimesena hakkavad silma õietud sirelipõõsad. Mitte ühtegi värvilaiku… 

Kolme suure sirelipõõsa juures siiski näen värvi. Liigun sinna poole ja näen ka õisikutel elu… Keegi põrnikas toimetab omi tegemisi.

Pildistan, pildistan, pildistan… Ja tunnen rõõmu, et vaist mu siia saatis seda fotoreportaaži põrnikaga tegema… Sundisin end edasi minema…

Milline õhk! Soe ja aroomide küllane… Kõik, mis vähegi õitseb saadab mulle nautimiseks omi lõhnu… Ja mina naudin – täie rinnaga…

Järgmine õitseja ja järgmised õite nautijad… On tuuline ja põõsa oksad liiguvad… No mitte nii kohutava amplituudi ja kiirusega, et pildistada ei saaks…

Ja veel üks õite nautija oma värvikuses…

Veenan end koju tagasi minema, et fotodega mitte liiale minna. Mul on mitme postituse jagu pilte olemas.

Peatun mitmetel hetkedel, et täie rinnaga tänutundes hingata… Ma armastan loodut ja olen selle keskel õnnelik.

Siis on veel kase juures vaja peatus teha ja uurida tema tüvel toimuvat… 

Seda kõike võibki pildistama jääda… Teadlikult sipelgaid otsida ja avastada nende salajane käigurada kase pragulisel koorel.

Kirjutan seda kõike teadmata veel, kas mul tänastest piltidest ükski on avaldamis kõlbulik. Pildistamisest saadud rõõm on küll arvestatav ja energiat tõstvalt toimiv.